HUVITAV TEADA

Hiinast pärit misot tutvustasid Jaapanis esmakordselt 1300 aastat tagasi budistlikud preestrid. Sel ajal oli soola, teravilja ja sojaubade kääritatud segude kasutamine peamine viis toidu säilitamiseks soojematel kuudel ning see tava kinnitas sealses kultuuris kanda.  Algne Hiina sojapasta muudeti Jaapani köögis misoks ja shoyu’ks (Jaapani sojakaste); kaks riigi toidu tunnusjoont.

Algselt oli see hinnatud delikatess, mida nautisid vaid aadlikud, sest see sisaldas riisi, mis oli tol ajal ajal luksuskaup. Kui aga kuuldus selle energiat andvatest omadustest levis, võtsid miso oma dieedi põhiosaks ka Samuraid.

Huvitav on see, et ajalooliselt oli klassi element selle kohta, kes millist miso sõi. Rikkad maaomanikud, kuninglikud omanikud ja Samuraid sõid ainult riisimiso, mille valmistamisel kasutati kallist poleeritud valget riisi. See oli sageli nii kallis, et seda kasutati kingitusena või isegi valuutana. Talupoegadel ja talupidajatel oli keelatud kasutada koristatud riisi oma miso valmistamiseks, seega kasutati purustatud riisi või muid teravilju, nagu hirss ja oder. See selgitab, miks neist teradest valmistatud tumedamat miso tuntakse isegi tänapäeval kui “vaese mehe miso”.

14. sajandi keskpaigaks oli miso populaarsus levinud ja seda nautisid kõik alates kuninglikest isikutest kuni talupidajateni, kes kasutasid seda rasketel aegadel valuuta alternatiivina.