MISO SUPP TOFU JA WAKAME MEREVETIKAGA

Koostisosad:
Vett
1 spl mandliõli

8,47Lisa korvi

200 g maitsestamata tofut
1 spl sojakastet

8,47Lisa korvi

2 küüslauguküünt
1 tšillikaun
1 tl seesamiõli

4,27Lisa korvi

2 spl valget misopastat

3,10Lisa korvi

10 šiitake seent

8,06Lisa korvi

100 g Somen nuudleid
murulauku
15 g wakame
Kaunistuseks musti seesamiseemneid

Valmistamine:

  1. Vala mandliõli potti, lisa kuubikuteks tükeldatud tofu.
  2. Kuumuta umbes 5 minutit, aeg-ajalt segades.
  3. Lisa sojakaste, küüslauguhelbed, tükeldatud tšillipipar ja seesamiõli.
  4. Samal ajal keeda 2 kruusitäit vett.
  5. Lahusta misopasta eraldi kausis kuumas vees. Lisa misopasta tofule.
  6. Lisa seened ja nuudlid ning kuumuta madalal tulel, seni kuni nuudlid on pehmed. Vajadusel lisa veel vett.
  7. Kui supp tundub liiga lahja ja vähesoolane, lisa veel veidi eelnevalt kuumas vees lahustatud misopastat.
  8. Kõige lõpus lisa supile tükeldatud murulauk, seesamiseemned ja wakame.

Serveeri kohe ja naudi!

HUVITAV TEADA

Hiinast pärit misot tutvustasid Jaapanis esmakordselt 1300 aastat tagasi budistlikud preestrid. Sel ajal oli soola, teravilja ja sojaubade kääritatud segude kasutamine peamine viis toidu säilitamiseks soojematel kuudel ning see tava kinnitas sealses kultuuris kanda.  Algne Hiina sojapasta muudeti Jaapani köögis misoks ja shoyu’ks (Jaapani sojakaste); kaks riigi toidu tunnusjoont.

Algselt oli see hinnatud delikatess, mida nautisid vaid aadlikud, sest see sisaldas riisi, mis oli tol ajal ajal luksuskaup. Kui aga kuuldus selle energiat andvatest omadustest levis, võtsid miso oma dieedi põhiosaks ka Samuraid.

Huvitav on see, et ajalooliselt oli klassi element selle kohta, kes millist miso sõi. Rikkad maaomanikud, kuninglikud omanikud ja Samuraid sõid ainult riisimiso, mille valmistamisel kasutati kallist poleeritud valget riisi. See oli sageli nii kallis, et seda kasutati kingitusena või isegi valuutana. Talupoegadel ja talupidajatel oli keelatud kasutada koristatud riisi oma miso valmistamiseks, seega kasutati purustatud riisi või muid teravilju, nagu hirss ja oder. See selgitab, miks neist teradest valmistatud tumedamat miso tuntakse isegi tänapäeval kui “vaese mehe miso”.

14. sajandi keskpaigaks oli miso populaarsus levinud ja seda nautisid kõik alates kuninglikest isikutest kuni talupidajateni, kes kasutasid seda rasketel aegadel valuuta alternatiivina.